Costa Rica reis - eellugu

Tere, hea lugeja!

Kui minust veel midagi ei tea, siis lühidalt öeldes olen suure loodushuviga bioloog (kuivõrd bakalaureusekraadiga lõpetanut saab bioloogiks nimetada, aga vast see identiteet tundub mulle sobivat kõige paremini). Spetsiifiliselt olen huvitunud botaanikast ehk taimedest: mind huvitab, kuidas nad kasvavad ning mis rolli nad ökosüsteemis täidavad. Huvi looduse vastu üldiselt aga tärkas minus arvatavasti juba enne esimesi teadlikke mälestusi, kui hakkasime perega oma maakodus Soomaa rahvuspargi läheduses suviti aega veetma. Seal tormasin ma paljajalu metsades ringi, uurisin konnakulleseid ja sipelgapesi, käisin hommikuvalgel lähedal elavate sookurgede perekonda jälgimas, kasvatasin endast kaks korda kõrgeimaid päevalilli ja suuri kõrvitsaid. Kõik elus, liikuv, kasvav ja arenev siin maailmas on mind inspireerinud juba sellest ajast saadik.

Kuidas ma aga sattusin Costa Ricale? Ja miks see minu jaoks niivõrd oluline on?

Alustan ehk sellest, kui minna paar aastat ajas tagasi. Pärast gümnaasiumit ei olnud mul otsest sihti kuskile õppima minna, kuigi ma teadsin juba 4-aastasest saadik, et minu eesmärk on saada Tartu Ülikoolis bioloogiaharidus. Samas ei tahtnud ma seda kohe endale sihiks võtta, sest kool oli olnud küllaltki kurnav ja õppimishuvi oli ka ära kadunud. Tahtsin maailma näha ja katsetada mitmeid muid asju, kuid 2020. aasta kevadel, kui koroonapandeemia ajal midagi erilist teha polnud ja oli aega oma senimaani elatud elu puhtama pilguga üle vaadata, siis tulin oma lapsepõlve mõtte juurde tagasi. Võtsin selle otsuse vastu: kolisin Tartusse ja astusin sügisel ülikooli, kus ma kolm aastat bioloogiat õppisin ning 2023. aasta juunis ilusti ära lõpetasin. Oli nii kergeid kui raskemaid aegu, kuid sain aru, et bakalaureusetase bioloogias (ja arvatavasti ka teistes valdkondades) on pelgalt esmase ülevaate saamine teadusest. Sain küll tõuke ja motivatsiooni kujundada oma elu edaspidine tegevus looduse hoidmise ja väärtustamise suunas, kuid see oli alles algus. Enne magistrisse astumist, mida plaanin teha selle aasta sügisel, oli mul ka kindel soov käia ära ka kuskil vihmametsas, mis on samuti olnud mu unistus lapsepõlvest saadik, kui saime oma pere lastearvutisse Timon & Pumbaa Jungle Games'i. Sealsed imeilusad stseenid rohelusest pakatavatest metsadest, helesinistest jugadest, suurtest palmipuudest ja ägedatest loomadest oli sütitanud minu kire troopika vastu kogu edaspidiseks eluks. Nüüd siis, ülikooli vaheaastal otsustasin, et nüüd ma lähen!

Tulin täpsemalt Costa Rica mõttele juulikuus - olin kohtunud mitmete tuttavatega ja sõpradega, kes olid seal hiljuti käinud ning veetnud päris pika aja seal ringi rännates. Tundus olevat üks kõige demokraatlikum ja rahulikum maa Kesk-Ameerikas, kus kuritegevus on võrreldes naaberriikidega väga madal. Põhiline tegur, mis mind troopikasse ajendas, oli kindlasti see, et tahtsin näha ja oma silmadega kogeda seda tohutut looduslikku mitmekesisust, mida meie põhjamaalastena ei oskagi võib-olla ette kujutada. Tahtsin tunda seda tunnet, et loodus on võimas, et me inimestena oleme ka selle täielik osa, mitte "välja tõstetu". Costa Rica kasuks otsustasingi selle fakti järgi, et ta on üks maailma liigirikkamaid riike, kus on ligi pool miljonit liiki ehk umbes 5% kogu maailma hinnangulisest liikide arvust (1). Teiseks julgustuseks oli üks mu bioloogist sõber samuti Costa Ricas käinud paar aastat tagasi oma ülikooli kursusega ning soovitas mulle mitmeid piirkondi ja bioloogiajaamu, mida külastada. Augustis leidsingi endale küllaltki soodsad piletid Frankfurdist San Jose'sse ja tagasi (üsna mitme vahepeatusega, mida ma nüüd pärast seda reisi kellelegi ei soovita! - eks ma varsti kirjutan sellest). Läks siis korraldamiseks ning sain üsna kohe ka Campanario bioloogiajaamalt positiivse vastuse tulla nende juurde kolmeks nädalaks vabatahtlikuks.

Kogu reis kestis mul oktoobri lõpust detsembri alguseni (2023), millest novembri esimesed kolm nädalat sumpasingi Corcovado rahvuspargi piirimail vihmametsades ning ühe nädala ka niisama ringi reisides mööda Vaikse ookeani äärt läbi Quepose ja 35-kraadise Puntarenase ning korraks kiikasin ka mägedesse Monteverde pilvemetsadesse, enne kui ma detsembri algul läbi Saksamaa tagasi -20 kraadisesse Eestisse tulin.

Ehkki see reis oli üsna lühike, siis niivõrd paljude läbielamiste ja nii tiheda informatsioonihulga tõttu mõtlesin, et jagan oma küllaltki detailset reisikirjeldust kõikidega, kellele pakub huvi see, kuidas elu Kesk-Ameerika looduses välja näeb ning kuidas üks põhjamaalane kogu sellega mölluga hakkama saab.

Campanario bioloogiajaamast veidi lähemalt:

Campanario asub Costa Rica kaguosas paikneva Osa poolsaare rannikul, Vaikse ookeani ääres. Kogu oma 170 aakri ehk ligikaudu 70 hektarisuurusel alal kasvab eriliselt liigirohke vihmamets, mis on koduks väga suurele hulgale haruldastele ja ohustatud taime- ja loomaliikidele. Corcovado rahvuspargis, mis on Campanariost vaid kiviviske kaugusel, elab 2,5% (!!!) maailma liikidest, ehk ligi pool Costa Rica liigirikkusest asub siin väiksel poolsaarel. See oli ka üks kõige suurem tõmbenumber, miks ma kindlasti siia tahtsin tulla.

Vaade minu öömaja verandalt, ees on meri, seljataga paks vihmamets

Campanario asub väga raskesti ligipääsetavas kohas, juurdepääs on ainult paadiga või matkates mööda ohtudest läbiimbunud metsaradu. Majades on olemas elekter läbi päikesepaneelide, raamatukogu, mingil määral internet, ojadest filtreeritud joogivesi, erinevad tööriistad, millega saab teadust teha: püünised, kahvad, metsakaamerad, katseklaasid, pealambid jne. Puuduvad sellised igapäevamugavused nagu tehnoloogia: pole ei televiisoreid, arvuteid ega õhukonditsioneeri. Justkui samm tagasi meie mõnusast mugavast maailmast. Tsivilisatsioon ehk kõige lähem asula, kuhu on võimalik pealinnast bussiga tulla on Sierpes, mis asub veidi üle tunnise paadisõidu kaugusel. Põhiline bioloogiajaama tegevus toimub põhiliselt USAst pärit gümnaasiumi- või ülikooligruppidele troopikalooduse tutvustamisel, et saada esimene troopiline kogemus. Campanario on mõnes mõttes koht, kus saab end tänapäeva maailmast täiesti eraldada, tajuda vihmametsa sõnukirjeldamatut võimsust ja tunda end nii lähedase looduse osana kui võimalik.

Kliimast:

Osa poolsaarel on väga soe, temperatuurid nii väga suvel (kohalike sõnul kuival perioodil ehk detsembrist maini) ega talvel (niiskel perioodil ehk maist novembrini) ei erine. Kuivemal perioodil on veidi kõrgem, kuni 33 kraadi, ja päike lagipähe. Keskmiselt on öösiti umbes 24 kraadi, päeviti 29 kraadi ümbruses. Ja kui sajab, siis korralikult. Ookean on oma 26 kraadiga nagu vannivesi, kuid vihmaperioodil on temperatuur madalam, sest ojad toovad merre jahedamat savisegust vett, mis kohalikku temperatuuri alandab. Päike tõuseb umbes kella 5:15 paiku ja loojub 17:45 õhtul, seda umbkaudu terve aasta vältel. Suviti on neil päevad 13 tundi pikad ja talviti 11 tundi, kuid seegi väike erinevus mõjutab sademete hulka tohutul määral. Üldiselt on Costa Rica Vaikse ookeani poolsem osa niiskem kui Kariibi mere poolne osa, mõne erandiga (Guanacaste on pigem kuivem).

Siin kaardil on näha Campanario asukohta, Osa poolsaare loodetipus, Vaikse ookeani ääres. Kui kedagi huvitab täpsemalt, saab näha Google Mapsi asukohta siit.

Järgmises postituses räägin oma reisi algusest Saksamaal, enne kui ma Costa Ricasse jõudsin.