Reisi esimesed päevad enne Costa Ricasse jõudmist
Ma pole varem Euroopast väga kaugemale reisinud, pealegi veel üksi ja võõrast keelt kõnelevasse riiki. Kui sain septembris Skyscannerist leitud odavad piletid endale soetatud, hakkasin ma planeerima kogu oma reisi. Vaata, et ma Frankfurt -> San Jose -> Frankfurt piletid endale sain, ei tähendanud ju, et mul kõik olemas on, pidin kuidagi Saksamaale saama. Kuna mul oli kindel eelarve ja ma ei soovinud Euroopas väga raha transpordi peale panna, sain vana hea Ryanairiga Tallinnast Berliini, sealt rongiga Frankfurti. Mõtlesin kõik sammud väga korralikult läbi ja kirjutasin üles, nii et teadsin minuti pealt, kust mingi transpordivahend läheb. Lisaks transpordile pidin veel ka enne minekut kõiksugu vajaliku kraami enneolematutesse oludesse kaasa ostma: igasugu võimalikud ravimid, meditsiinivahendid, päikesekreemid, sobilikud riided jne. Aga muidugi jäid mitmed asjad ka viimasele minutile või ei jõudnudki neid Eestis ära osta.
Siis oligi lõpuks kätte jõudnud kauaoodatud 29. oktoober, reisi 1. päev. Hommikul oli veidi lund sadanud, mille üle ma isegi rõõmustasin, sest enne oodatavat palavust sain veel korra end mõtetega sinna viia, et nüüd novembris ei olegi mul võimalik külma temperatuuri tunda. Samas olin mõnevõrra ärevil, sest reisida nii kaugele maale ja veel üksi, ei olnud veel minu kogemuste hulgas. Ikka mõtlesin, et kas oli ikka vaja ja mispärast ma sellise hulluse ette võtsin... Aga kuna mulle tegelikult sisimas meeldib ennast ületada ning vt oli ikkagi mu aastatepikkune unistus, siis olin endas kindel. Jooksin veel sel päeval palju ringi ja käisin erinevates poodides, et osta sääsetõrjevahend, mida mul Campanariost kindlasti soovitati kaasa osta, kohapealsete ülikõrgete hindade tõttu. Klienditeenindajad poodides vaatasid mulle suurte silmadega alati otsa, sest kel veel oktoobris kuskil sääsed on?! Väga paljudes kohtades olid sääsetõrjevahendid müügilt ära korjatud, kuid pärast kolme päeva (!) otsimist leidsin Järve Selverist ühe viimase pudeli. Lisaks unustasin muidugi ära, et oli juba pühapäev, mis tähendas, et valuutavahetus oli juba kinni ehk ma ei saanudki eurosid dollariteks vahetada (Costa Ricas saab enamikes kohtades dollaritega maksta, kuna seal käib väga palju ameeriklasi). Võtsin siis endale plaani raha Saksamaal ära vahetada.
Jõudsin õhtul lennujaama, kus paar pereliiget mind saatma tulid. Tundus nagu ma läheks aastateks kuskile kaugele ära, kuid vt oli ainult kuu! Siiski, ma ei pruukinud ju kuu aega perega-sõpradega üldse suheldud saada, sest ma ei teadnud veel, kas seal sügavas metsas on internet või mitte, rääkimata muudest ohtudest, mis mind sinet varitseda võivad. Sain lennukile ning nagu niuhti olin Berliinis. Vaatasin juba varem välja, mis rongiga ma saaksin Berliini kesklinna oma sõbra korterisse, kuid ikka ja alati tuleb reisile Minnes mängu Murphy seadus: mu rong oli mingitel põhjustel liinist maas.(Vahelepõige: ma hakkan edaspidi nummerdama neid olukordi, kus Murphy seaduspärad esile kerkivad, sest neid hetki tuli mul oi kui palju. Vt oli siis 1. kord). Google Maps ei aidanud mind ka siin olukorras, mistõttu astusin siis ühe suvalise rongi peale ja hakkasin linna poole sõitma, õnneks ma tunnen Berliini suhteliselt hästi. Pidin samal ajal telefonist välja vaatama päris õiget teekonda sihtkohta. Lõpuks, peale 4 (!) rongisõitu jõudsin pärale ning suundusin otsemaid unemaale.
2. päev - 30. oktoober
Ärkasin üles, sõin ja läksin linna, et 1) raha vahetada dollariteks ja 2) osta hispaania keele õpik, sest ma pole varem sõnakestki hispaania keelt õppinud ja Costa Rical räägitakse ainult hispaania keelt. Raha sain esimese asjana vahetatud, seejärel käisin mitmetes raamatupoodides õpikut otsimas, kuid kõik pärast kolme ebaõnnestunud poekülastust ning üle tunni aja vantsimist oli mul süda rahul ja õpik olemas. Võtsin ka plaani käia oma sõbra soovitusel Gärten der Weltis (tõlge: "Maailma aiad", mis kujutab endast Ida-Berliinis asuvat, üle 100 hektarilisel maa-alal paiknevaid maailma eri piirkondade aiaväljapanekuid), kuhu ma sõitsin erinevate rongidega ligi tund aega. Olen vast liialt ära harjunud ja hellitatud Tallinna kiire rongiühendusega, et Balti jaamast paari minutiga Ülemistele saab.
Enim pakkus mulle rahulolu ja head tunnet hiina aed, kus oli ka spetsiaalselt avatud hiina teemaja - seal veetsin ma ligi 3 tundi. Ma olen ka väga suur teearmastaja ja naudin selliseid hetki, kus saab aega maha võtta ja iseendaga olla. Kuulsin ja nägin kaugelt ka oma elu esimest roherähni, kes on siin küllaltki tavaline rähniliik, kuid Eestis üliharuldane.
Pärast mitmetunnist istumist läksin edasi jaapani ja korea aeda, mis mulle samuti sügava mulje jätsid. Lisaks sain Bali troopikamajas tunda troopilist õhku ja harjutada end mõttega, et ma nüüd veedangi kuu aega sellises soojuses ja niiskuses nagu siin. Üldse ei kujutanud tegelikult ette seda. Kiskus juba pimedaks, hakkasin siis kodu poole suunduma, mis võttis mul lõppude lõpuks 2 tundi aega, sest absoluutselt kõik transpordivahendid hilinesid (olen kuulnud seda Deutsche Bahni kohta, aga ma ei arvanud, et vaata nii ekstreemne on!). Koju jõudes oli mul kõht tühi, kuid mul oli söögitoru äärmiselt valus, mistõttu ma ei saanudki väga süüa, vaid suundusin otse magama.
Söögitoru valust (Murphy nr 2): Nimelt hakkas mul vahetult enne reisi hakkas hammas valutama ja pidin minema hambaarstile, kes siis leitud augu ära parandas ja mulle antibiootikumid määras. Kuna aga mul on penitsilliiniallergia, siis sain klindamütsiini sisaldavad antibiootikumid. Ma ei teadnud ega arvanud, et vt antibiootikum suu ja söögitoru limaskestad ära kõrvetab. Tabletti suus hoides ilma veeta tundus, et see söövitas mul suu limaskesti ning seejuures väga vähese veega alla neelates tekkis mul söögitorru kummaline tunne, nagu mul oleks tablett kurgus kinni. See lõpuks päädis sellega, et ma ei saanud mitte midagi eriti neelata, sest söögitoru oli niivõrd valus. Ma siis jätsin antibiootikumikuuri pooleli, kuna see tegi mul seda valu ainult hullemaks. Ja muidugi pidi näha juhtuma siis, kui ma juba kodust, perearsti juurest kaugel olen...
3. päev - 31. oktoober
Magasin kaua, sõin väga väikeste ampsudega, sest ikka korralik põrguvalu oli, samas midagi erilist ma ette ei võtnud, võtsin pika hommiku. Meilile tuli kiri, et Lufthansa pakub juba check-iniära teha: hakkasin otsast vaatama, kuid siis tuli ette lehekülg, mis küsis mu viisa numbrit. Kohkusin korra, sest ma ju laenan Costa Ricale, kuhu sisenemiseks ei ole vaja viisat. Leidsin siis kuidagiviisi info, et isegi, kui laen läheb läbi USA, peab olema USA viisa või vähemalt Euroopa riikides kehtiv ESTA (mingi süsteem, mis aitab kindlaks teha, kas mul kui USA viisavabadus-programmis osaleva riigi kodanikul on õigus reisida kindlaks määratud ajaks viisavabalt). Murphy nr 3! Muidugi, ma polnud kuulnud sellisest asjast mitte midagi, korraks tuli hirm sisse, et no eks ma jään siis Frankfurti. Täitsin siis ESTA taotluse ära ning sealt tuli vastus, et saan selle 72 tunni ehk 3 täispäeva jooksul ära kinnitatud. Vaata ajas mind küll veidi rohkem endast välja, sest mu reis Costa Ricale algab juba vähem kui 24 tunni pärast. Kuidas ma saaksin seda protsessi kiirendada? Olin nördinud, sest kuigi ma tegin suure eeltöö ära, siis selline asi jäi mul kahe silma vahele, aga okei, vaata selleks.
Pakkisin siis asjad ning läksin linna. Käisin apteegist läbi, et osta kõrvatroppe ja silmaklapid lennureisi jaoks. Ja taaskord üks apsakas: ehkki ma oskan saksa keelt umbes nagu eesti keelt, siis ma ei teadnud, et silmaklapi (sks: die Augenklappe) all mõeldakse ka sõna otseses mõttes silmaklappi nagu piraatidel, mitte magamismaski. Sain siis oma kõrvatropid ja oma üht silma katva piraadiklapi. Apteeker isegi ei tihanud küsida, miks mul seda vaja läheb, vaid lihtsalt andis. Vahepeal sain ka ESTA kinnitatud (mis võttis umbes pool tundi aega tegelikult), seega see mure sai lahendatud.
Läksin edasi pearaudteejaama, kus tohutu segaduse järel pärast pooletunnist otsimist leidsin oma rongiplatvormi üles (sest miskipärast olid väljumiste ajad igal pool stendidel kirjas ainult kella 5.00st kella 12.00ni päeval, kuid minu rong läks kell 15.32. Murphy nr 4!) Minu roheline kapsaussirong Flixtrain hakkas Frankfurdi poole sõitma. Sõit läks küll kiiresti, kuid rong oli puupüsti täis (jõudsin 19.30). Veidi ebamugav hämar valgus oli, väga vali rong, aga selliseks odavaks reisiks käib kah. Teinekord ma sellega vast ei sõidaks, ei soovita ka teistele väga. Frankfurdis käisin korra poest läbi, et osta teisele lennule kaasa snäkke. Tahtsin jõuda esimesele rongile lennujaama, aga vt jäi ligi 50 minutit hiljaks (au Deutsche Bahnile!). Jõudsin 21.00 lennujaama, tegin check-ini ära ja läksin ootama. Taaskord oli mingisugune totakas segadus väravatega: üks suur väljumiste tabel ütles, et Halle A, aga Gate B. Tekkis küsimus, et mis siis tähendab. Lõpuks vist sain aru, kuid ma polnud kindel... Jäin siis kuskile pingile istuma, kell oli palju. Ja nagu maailmarändurile ning ennast proovile paneva inimesele kombeks, otsustasin, et prooviks veeta öö lennujaamas. Mulle kui loodushuvilisele oli muidugi erakordseks huviallikaks hiirepoisid, kes seal pinkide vahel inimeste mahakukutatud pudi käisid noolimas. Istusin hülge kaks tundi, lugesin raamatut, kuid siis tulin mõttele, et pigem hoida end ja minna lennujaama kõrval olevas hostelisse ööbima. Sain siis oma 4-5 tundi magusat und.
Järgmises postituses lendan juba Frankfurdist läbi Londoni ja Houstoni Costa Ricasse. Ehkki vt võttis ainult ühe päeva, siis niivõrd palju jama ma pole vast mitte ühegi reisiga varem pidanud läbi elama, kui nüüd järgmise postituse jooksul.
